Palmse mõis (saksa keeles Palms) oli rüütlimõis Kadrina kihelkonnas Virumaal, tänapäeval jääb kunagine mõis Lääne-Viru maakonda Haljala valla territooriumile.
Wilhelm Siegfried Stavenhageni gravüür 1867. aastast
Palmse mõisa on mainitud juba keskajal, mil Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad Tallinna tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostri valdusse. 1510. vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Nabala mõisa vastu.
1522. aastal läks Palmse Metztackenite suguvõsa kätte. Mõisa valdasid järgemööda:
1520–1545 Diedrich Metztacken, Bertram Junge õemees;
1545–1560 Dorothea Metztacken, eelmise lesk;
1560–1576 Marcus Metztacken, eelmiste poeg;
1576–1650 Arend Metztacken (1576–1650) (eelmise poeg);
1650–1657 Reinhold Metztacken (1650–1657) (eelmise vennapoeg);
1650–1657 Arend Dietrich Metztacken (1650–1676) (eelmise poeg).
20. märtsil 1677 läks Palmse mõis Arendi õele Margareta Dorotheale, kes oli abielus Gustav Christian von der Pahleniga ning Palmse kõige oma maavaldustega läks 242 aastaks Pahlenite omandiks. Margaretha surma järel siirdus mõis Pahlenite aadlisuguvõsa kätte, kelle juhtimisel rajati peagi mõisa ka uhke peahoone.
Järgmiseks omanikuks oli Gustav Christiani poeg Arend Diedrich von der Pahlen (1675–1710), kes suri Põhjasõja ajal katku, samuti rüüstati mõis Vene vägede poolt 1703. aastal, kuid mõisahoone taastati peagi. Mõisaomanikuks sai Arend Diedrich von der Pahlen (1706–1753), kes rajas mõisasse raamatukogu. Pärast Arendit sai mõisa omanikuks Eestimaa maanõunik ja salanõunik Hans von der Pahlen (1740–1817), kelle ajal Võsule rajati tema ajal Võsu mõis; siis maanõunik, Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner ning Riia sõjakuberner Carl Magnus von der Pahlen; Alexander von der Pahlen (1819–1895) Tallinna-Peterburi raudtee ehitamise initsiaator ja esimene direktor; Alexis von der Pahlen (1850–1925); Gustav von der Pahlen (1883–1914), kes hukkus Esimeses maailmasõjas. Palmse mõis jäi tema lesele ja kahele alaealisele pojale, kes emigreerusid Saksamaale.
1919. aastal võõrandas mõisa Eesti Vabariik.
Mõisakompleks
Mõisa härrastemaja tagakülg
Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi. Mõisa sümmeetrilise põhiplaaniga kahekorruseline kivihoone sarnanes oma palladionistliku üldlahendusega väga nii Maardu kui ka Aa mõisahoonega.
1703. aastal rüüstati mõisasüda Põhjasõjas Vene vägede poolt.
Pärast sõda asus mõisat taastama Arend Diedrich von der Pahlen, kes oli välismaal veedetud aastail õppinud ka arhitektuuri. Peahoone taastati 1730. aastaks. 1731. aastaks ehitati Ilumäe kabel, 1734 valmis viljaait, 1736 viinaköök, 1737 hobusetall, 1738 hakati rajama iluaeda, 1743 Oruveski jne.
Hans von der Pahleni valitsemisajal asendati senine puithoonestus kivihoonetega.
1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, millega sai hoone oma praeguse ilme. 19. sajand sajandi keskpaigaks valmis veel mitu kõrvalhoonet ja oma praeguse ulatuse sai ka park (Palmse park). 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja Sajandi lõpukümneil lisandus mõisaansamblisse vaid üksikuid ehitisi (uus viinavabrik, kasvuhooned) ning viimasena valmis 1914. aastal härjatall.
27. aprillil 1934 lubas Vabariigi Valitsus Põllutööministeeriumil Palmse mõisa härrastemaja Kaitseliidule tasuta kasutamiseks üle anda.
Palmse on üks kõige põhjalikumalt restaureeritud mõisaansambleid Eestis. Ennistustööd algasid 1972, kui mõisakompleks siirdus Lahemaa rahvuspargi omandusse.
