Tallinna Loomaaed on Tallinna linnale kuuluv loomaaed ja ainuke Eestis. Loomaaed asub Tallinnas Haabersti linnaosas Veskimetsa asumis.
Tallinna Loomaaias on palju haruldasi loomi, nt õnnekurg, hiina alligaator, amuuri tiiger, teravmokk-ninasarvik, lumeleopard, miilu ja gaur. Loomaaed osaleb mitmetes liigikaitseprojektides, mis on seotud näiteks euroopa naaritsa ja amuuri leopardiga.
24. oktoobrist 2016 on Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran.
24. novembril 1937 toimus Peeter Pätsi juhatusel koosolek sobiva koha leidmiseks peatselt asutatavale zoo-botaanilisele pargile, vabaõhumuuseumile ja rahva lõbustuspargile.
26. novembril 1938 pidas zooloogiaaia "Rahvapark" eeltööde komisjon oma viimase koosoleku, leides, et Tallinna linna poolt soovitatud maa-ala Järve jaama juures pole vastav zooloogiaaia asutamiseks. Loodushoiu- ja Turismi-instituut taotles loomaaia asutamiseks maad ka Pärnus, kohapeal käis asja selgitamas looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste.
23. juunil 1939 avati Eesti Mängude puhul "Metsloomade näitus". Esimeseks eksponaadiks oli Alutaguse metsast püütud karupoeg.
25. augustil 1939 avas Eesti Loomakaitse Liit 1943. aastaks kavatsetud üleriikliku iluaiandusnäituse osana Kadrioru Väikese Loomaaia, seda loetakse tänapäeval Tallinna Loomaaia asutamiskuupäevaks. Eksponeeritud olid ilves, dingod, okassead, nutriad, lõvid, merisead, mäger, küülikud, jääkarud, pruunkarud, mustkaru, öökullid, punarebased, sinirebased, rebased, metskitsed, ahvid, mäesokud, paavianid ja ponid. 2. novembril 1939 valiti Kadrioru Väikese Loomaaia hooldajaks Aita Päts. 1939. aasta lõpuks oli loomaaeda külastanud üle 100.000 isiku. Külastamismaks oli lastele 5 senti, õpilastele ja sõjaväelastele 10 senti, täiskasvanuile 25 senti. Talvel oli loomaaed avatud pühapäeviti kell 11–16. Eesti Loomakaitse Liidu juhatuse otsusega 20. aprillist 1940 määrati Kadrioru Väikese Loomaaia juhatajaks arvates 1. maist Hermann Talts.
Tallinna Loomaaia esimene eksponaat oli ilves Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond. Illu on kujutatud ka loomaaia logol. 1939. aastal kinkisid Eestist lahkuvad saksa vähemusrahvuse liikmed loomaaiale oma loomi, eriti linde (papagoisid, paabulinde). 1940. aastal oli loomaaial lõvidepaar Zappik ja Tilli ning lõvikutsikad Kõu ning Vilgas. Loomaaias olid ka pruunkarud Mari, Jüri ning Maret ja jääkarud Truuta ning Moorits.
Esialgu rajati loomaaed ajutisele territooriumile Kadrioru pargi serval. Alles 1983 sai loomaaed umbes 89 hektari suuruse ala Veskimetsas, kus olid asunud sõjaväelaod. Laod kohandati loomade hoidmiseks. Uusi rajatisi ei saanud ehitada, sest Nõukogude Liidus kehtis pärast Moskva olümpiamänge 10-aastane kultuuri- ja spordiasutuste rajamise keeld. 1989 valmis paksunahaliste maja, 1999 valmis troopikamaja ja 2005 selle idatiib.
Praegu ehitatakse loomaaeda välja aeglases tempos, kasutades muu hulgas ettevõtete ja eraisikute annetusi.
Kõiki loomi loomaaias külastajale ei näidata. Ootamatu, aga … ehk ei peagi, ei saagi näidata – need loomad on loomaaias looduskaitselise tegevuse ja teadusuuringute eesmärgil.
Tallinna loomaaia liigikaitseuuringute laboris elab juba aastakümneid enam kui 100 Euroopa naaritsat. Nende pidamine erilistes varjatud tingimustes on vajalik selle üliharuldase kiskjaliigi säilitamiseks.
Iga aasta hakul valitakse hoolikate analüüside põhjal välja liigi säilimise seisukohalt olulised emas- ja isasloomad ning paaritatakse neid jooksuajal märtsi lõpus ja aprillis. 42-päevase tiinuse järel sünnivad emaloomadel keskmiselt neljast abitust pojast koosnevad pesakonnad. Sündinud naaritsad kannavad järgmistesse põlvkondadesse kunagi loodusest loomaaeda toodud isendite geenirikkust – see on tagatis liigi säilimisele. Veelgi enam, loodusliku asurkonna taastamiseks viiakse osa neist suve lõpul Hiiumaale. Lisaks püütakse rahvusvaheliste ühisuuringute käigus selgusele jõuda selle peidulise looma elu nendes varjatud külgedes, mis aitaksid liiki alal hoida.
